Ja ta tuleb, see aeg. Tahad sa siis teda või ei taha, ootad ehk koguni või teed näo, et ei märkagi teda, ometi ta tuleb ja on. Lahkumine. Hüvastijätt. Äralend. Minus on isevärki rahutus. Kondan jaksu mööda põldudel, metsas ja rannas, alatihti ninali kukkumas, sest kuidagi ei saa pilku taevalt. Minejate hääli kumiseb rõskes laotuses, ajuti on õhk hõigetest ja udupiiskadest tihke, pilgule lausa läbimatu. Kuuled, et kusagil nad ju on, aga silmaga ei püüa neid enam kinni. Kole kahju on. Mitte niipalju sellest, et nad läksid, rohkem sellest, et saatma ei jõudnud tulla. Selline iseäralik süütunne. On ju nii, et ikka peab keegi väraval seisma ja lehvitama, kui minejaid on. Muidu oleks nagu ükskõik – ah, tulid, olid ja läksid, mis minul sellest... Aga mina tahan ka siis, kui ise minema juhtun, kedagi väravale seisma ja järele vaatama. Et teada ja tunda, et kellelegi korda lähen. Need parved üle mu saare, nad lähevad mulle korda. Sügise muster saab juurde voolava elusa triibu enne veel, kui põllud ja metsad alla annavad ja oma roheluse loovutavad.