Ikka nad seisavad, tiivad laiali, tummad ja ootel… Nii mäletan neid seisvat alates ajast, mil hakkan mäletama iseennast. Külatänavat pidi tulles tuli tuuliku kohalt koduõule pöörata. Tuulik oli märk. Hobune ei eksinud kunagi. Kari tuli õhtul karjamaalt, ja ei olnud loomade sabas lonkival karjalapsel vemmalt vaja, et lehmad kodu poole pööraksid. Tuuliku juurest üle trummi, ja siis liivaselga mööda otseteed laudani. Nii see käis. Ja siis, kui ma läksin, jah, ka siis, ikka silmnäolt tuuliku suunas – tema oli see, kes mu äraminekuidki valvas. Kes jäi minust maha, jäi tiibu laiutades ootele, et ükskord avasüli mind uuesti vastu võtta. Vaikides ja küsimusteta. Alati andestades. Nõnda ta sinna aegade taha seisma jäänud ongi. Seisab seal, kaugete mälestuste udus – ja tänase päeva esimestes kiirtes…