Pehme, pastelliga joonistatud talvepäev. Selline, nagu ta meie saartel ikka kipub olema. Roostik ei taha loovutada omi pruune toone, lubab ainult lumel neid valgega kergelt toonitada. Kõik on nüüd mõnusalt pehme ja õrn, rohkem silmailuks kui puudutamiseks. Ka jõeke ei taha veel kaane alla peitu pugeda, hoiab veesilmad lahti ja laseb ainult laiguti kõigel ümbritseval õhkõrnale jääle peegelpilte maalida. Puud joonistavad taeva foonile õhulisi kontuure ja sobituvad nüüd sellesse roostikku ja maastikku kuidagi eriliselt hästi. Taamal on tõsisem kaarjas metsaviirg härmahall. Ning nii tundub temagi omamoodi leebe, taevasse sulanduv. Tunnen seda üleüldist pehmust lausa füüsiliselt oma südame ümber. Justkui oleks headus, mis mõnikord vastu inimhinge liibub, sellest hetkest ja maastikust pärit...