Imeline päevahakatus Kassaris. Lumi oli paks ja kohev, nii ilus, et ei raatsinud talle jalaga õieti pealegi astuda. Olin seda tunnet sinilillelisel metsaalusel ja nurmenukukollasel aasal tundnud, et jäägi või ühe koha peale seisma, sest sammule pole sobilikku paika. Nüüd sain sama tunda selles nii oodatud ja igatsetud talvelumes. Päike oli vaevu üle silmapiiri tõusnud, aga pani juba silmi vidutama – pikk ja hall aeg oli silmad teinud valgushellaks. Heledusejanune hing ent hõiskas rõõmust. Pöörasin palge vastu päikest, sulgesin silmad, ja unustasin enese hulgaks ajaks sedasi seisma. Algav päev tegi mu külmale põsele tasakesi ühe päikesesooja pai. Tundsin selgesti seda puudutust, seda äratust unustusest, seda meeldetuletust. Muidugi, olin ju alles oma teekonna hakul. Tuli hakata minema.