Oo, meie jõgi on nüüd oma nime väärt! On kevadise suurvee aeg ja jõgi annab sel ajal tõesti jõe mõõdu välja. Muidu mandriinimene teda jõeks küll ei peaks, ojaks ehk, aga meil siin Hiiumaal on ju teine mõõtkava ja asjade nimetamisel kehtib just see. Nüüd aga laiutab ta koguni lepikualuses ja on kohe päris suur. Seepärast tuli mulle meelde see sügisese liigveega tehtud pilt, sest praegu teeb vesi üsna sarnaseid tempe. Nimelt kui ta nii kiiresti edasi ei pääse, nagu tal tahtmine on, siis teeb ta mõnel ootamatul kohal turtsaka keerutuse ja tõmbab vee neeluauku. Ometi pole sel jõekesel ei õiget sügavust ega mingeid uhkeid neelukohti. Mis salapärased jõud selles vaevalt meetrisügavuses vees tegutsevad, pole ma jälile saanud. See miniatuurne neel näikse ahvivat võimsamate vendade kombeid, aga ta teeb seda nii tõsimeeles, et jääd seda sissetõmbavat keerist ammuli sui, lausa aupaklikult vaatama, ja varsti tunned, et polegi sul ta käest pääsu. Tunned enese tervenisti pisikesse tumedasse avavusse neelduvat ning kaduvat sootuks...