Sügis andis endast aina hoogsamalt märku. Häälekaid linnuparvi lendas teinekord lausa vahetpidamata üle pea, nii et kael taevasse vaatamisest päris kangeks jäi. Samas ei saanud ma lahti tundest, et olen siin saare peal just selleks, et neile vähemalt mõttes järele lehvitada ja head teed soovida. Et olengi selline väravalseisja ja saatja... Ühel ootamatult soojal ja päikeselisel päeval jõudsin randa alles veidi enne loojangut. Laht, mis viimastel päevadel kogunevaid luiki täis oli olnud, üllatas mind vaikuse ja tühjusega. See-eest oli roostik ja madal kaldavesi tihedalt luigesulgi täis, andes märku reisieelsest suurest saunapäevast. Kurb oli. Nagu ikka, kui sõbrad lahkuvad. Kerge tuuleiil lendles piki randa. Takerdunud suled pilliroos liigahtasid ja näisid mulle viipavat... Kuidas ma seda küll kohe ei taibanud! Samamoodi jätsid ju sõbradki juhuslikule paberitükile lauaserval mõned soojad sõnad, kui mind juhtumisi nende minekul kodus ei olnud. Sulesõnumid, seda need olid! Lugesin neid nüüd õhinal viimaste õhtukiirte valgel. Ja põue puges kevadiste kohtumiste ootus.