Seda lillaroosat loojangut nähti Eestimaal mitmes kandis. 5. jaanuar 2009. Ja ühtviisi imestati, et mitte õhtukaar, vaid hoopis vastastaevas nii uhkeid värve kiirgas. Seisin lummatult minagi oma koduses Hiiumaa rannas. Päike mu seljataga oli juba mõnda aega maakera varju vajunud. Ja aina värvilisemaks see maailm läks! Laht oli õrnroosa lumeteki kuni kurguni peale tõmmanud ning mõnules une ootel. Jah, kuni kurguni – sest seal laidude taga oli meri veel lahti. Tema häält võis õhtuvaikuses isegi kuulda, kui kõrvu kikitada. Tuulistel õhtutel on see laidudetagune müha mitte ainult meie randa kuulda, see on läbi kuuskede kohina me koduõuelegi kosta, kui hämaruse tulles trepile seisma jääda ning hääli kuulatada. Aga see õhtu oli värvide päralt, mitte helide. Kõrvad võisid uinuda, silmad ei oleks raatsinud… Igatahes mitte veel niipea.