Kui me laht viimaks ometi esimesed õhkõrnad jääjoomed peale sai, oli loojangul mõnus vaatepilt. Jää õhetas õnnelikult, peegeldades lillat õhtutaevast, vaba vesi siilude vahel aga tõmbles närvilistes tumesinistes madalates lainetes. Öö pidi otsustama, kumb neist peale jääb. Ent aeg ju juba südatalves, aastavahetuski olnud – tõepoolest peaks jää aeg nüüd käes olema! Aga… „Haned-luiged, tulge koju!”, kuulen kedagi kauguses hõikuvat. Küllap nad kuulevad, kui õige aeg käes on, rahustan ennast. Keegi jääb aga sellegipoolest kauguses edasi hõikuma, kui ma läbi kuusiku mõtlikult kodu poole kõnnin.