Hakkan aegapidi leppima raiesmiku ja tema mitme näoga. Kuigi kõrvus on endiselt vana kuusiku kaeblik ägin ja jalus sambla mõnus õõts. Pimeda kuusiku all rohtu ei olnud, oli vaid sügavroheline pehme samblavaip. See kulusegune pinnas siin on aga juba mõneaastase raiesmiku oma. Kui metsa kadumise äng viimaks lahtuma hakkas, kuulsin kändude kähinal lausutud sõnu ja märkasin seda uutki, mis enesele võidukalt ruumi tegi. Kevad, suvi ja sügis on siin nüüd jälle elu ja värvide vohamist täis, aga talv pole seekord veel oma heledat palet näidanud. Siiski rõõmustasin halla üle, mis lühikese talvepäeva jooksul ära sulada ei jõudnud ja mättalise ning juurikalise pinna peal kõik väikesed kingud ja nõod toredasti välja joonistas.