Märts. Meie jõgi on heitlikust talvest segaduses. Kord kergelt kaanetatud, kord naljakaid jäälahmakaid nügiv, kord jälle omas sõiduvees, vaba ja vulisev. Teda palistav lepik on tume ja sünge, tormirägu täis, püstised puud tüvepidi ühekorraga nii jääs kui vees. Raske on liikuda, jalg vajub jääkaanest läbi, külmahaprad noored puud murduvad, kui neist libastudes kinni haarad. Õhtu on lähedal ja jaks kipub lõppema. Otsid toekama tüve, nõjatud vastu seda ja peatud, et veidike puhata. Oo, latvadesse on jõudnud õhtupäike! Oleks nagu kuldseid lehti need puuladvad seal üleval täis. Ja taevas on äkki sini-sinine, selline kevadet ennustav... Samas peatub mu pilk mustal murdunud tüvel – oli see talv talle viimane? Ja mu pilgu all moodustub taevasse koonduvaist mustendavatest tüvedest monument murdunud puule. Monument, mis tipneb igikestva laotuse ja päikseliste latvadega.