Mere peal sajab. Aga hetkeke päikest annab veeväljale erilise rohekashalli tooni. Kajakas mu pildil peatub õhus tiheda vihmaseina foonil ja tema tiivad tõstavad mere rohehalli rõõmsa heleduse rahustava laiguna sajusinise peale. Nüüd pole taevas ja vesi enam nii jäigalt silmapiiriga lahku löödud, kui hetk tagasi. Veevärv tõusis üles taevasse, päike mängis linnu tiibadel, vihmavall seisatas oma tulekuteel. Jah, ei midagi muud, kui üks peatatud hetk. Sest vihm tuli edasi niikuinii, lind kadus vaateväljast niikuinii, ja kusagil kattis pilv päikesekiired ja meri muutus sajuhalliks üsna pea niikuinii... Kõik peabki olema muutumises ja liikumises. See ongi elu. Jah, on küll, aga ta on ka pungil täis igasuguseid peatatud hetki, rõõmsaid ja kurbi, mis aegajalt uuesti endast märku annavad ning täisjõus me silme ette ilmuvad. Üks minu omadest on nüüd siin.