Tahkunas, augusti lõpul, 2008. Tormine meri oli koondanud luiged adruvallide varju. Nägin neid kaugelt seal konutamas, tihedasti üksteise kõrval, pead tiibadesse peidetud, kobaras koos – üks suur valge mütsak… Helendasid sedasi lumivalgelt tolle tinahalli päeva veeres. Olin saju käes läbimärg ja külm oli olla. Kuigi taevarannale ilmusid loojanguvärvid, olime endiselt vihma käes – mina ja luiged. Oli see nüüd muutunud valgusest või märkasid nad siiski juba eemalt mu aeglast lähenemist, igatahes tõusti ja peeti mõnda aega aru. Jäin seisma ja ootele. Esimesed vetteminejad jõudsid juba minu pilgu alt vahuste lainete varju kaduda, samas kui kaldalolijad ikka veel aru pidasid, kas jääda või minna ka. Lähemale ma enam ei läinud, jälgisin nende otsustamisi sealtsamast, kus olin. Viimaks olid nad siiski kõik vees ja õõtsusid lainetes üles ja alla. Ning näisid seda kiikumist koguni nautivat, sättides end nagu nimme lainevalli, mis neid harjale tõstis ja kohe jälle alla paiskas. Sinna nad minust kiikuma jäidki. Vihm jäi järele, päev lõppes otsa, tuul tuuseldas endiselt edasi.