Olen aastate jooksul palju mere ääres olnud ja ikka tükkinud sinna minema ka tormiga. Ning olgu siis aastaaeg milline tahes, võtab tuul su seal alati nii põhjalikult ette, et isegi suvel kipub külm olema. Seda imelikum, et tänavuses jahedas augustis juhtus olema selline torm, millelaadset kunagi varem näinud ega tundnud polnud. Ilm oli korraga väga soe ja meeletult tuuline. Nii meeletult, et minugi mõistus ja meel kippus segi minema. Rääkimata siis neist lindudest, keda pikemaks ajaks jälgima olin jäänud. Torm oli uhanud kaldale mitu adruvalli. Nende vahel oli vaikset vett. Ühe „ohutu” valli valis see parv tiibade puhkamise paigaks. Ikka ja jälle laskusid nad pärast lendu sinna ja tardusid paigale, nagu mu lapsepõlve mängus keerukujud. Ootasid. Esimene, teine, kolmas laine nendeni ei jõudnud. Võib-olla mitte viieski. Aga siis tuli uuesti see saatuslik üheksas, mis nad adruvallilt pühkinud oleks. Aga võta näpust! Hetk enne, kui laine nendeni jõudis, paiskusid nad õhku, tegid õhus lühikese kaare, pöördusid järsus kurvis peaaegu külili, valged tiiva- ja kõhualused korraks vastu päikest hiilgamas, ja seejärel vilksas vastupidises suunas silme eest läbi juba tume salk ning maandus täpipealt sealsamas adruribal. Taas liikumatus, ootus… Ja kõik kordus, üha uuesti. Põnevus? Mängulust? Enese proovilepanek? Või lihtsalt rõõm ühest ilusast päevast.