Jõudsamalt küpsevad pihlakakobarad päikese käes, aga küllap nad vihmagi taluvad, kui pole pääsu. Pealegi löövad taevase vee all särama ka poolvalmid marjad. Selle teadmisega valisin välja ja panen siia oma sajanda pildi – viimaks ometi! Kaua ei söandanud teid oma pildikoju külla kutsuda, kartsin, et panete nende vähest arvu pahaks. Millegipärast mõtlesin just niiviisi, et oleks neid ometi juba sada… Nüüd siis on. Tasapisi ja järelemõtlikult olen neid siia lisanud. Ei olegi alati just uhkemaid valinud, rohkem vast selle järgi, mis parajasti ette juhtub ja endast rääkima kutsub. Ja kuigi täisküpsusest on ühtviisi puudu nii pihlamarjadel kui piltidel, loodan, et olete minuga koos teelolemisest rõõmu tundnud. Mulle meeldib olla teel. Meeldib vaadata ja näha. Üllatuda. Avastada. Kuigi ka tüdimus ja väsimus pole mulle võõrad. Aga see läheb üle. Ja mulle tõesti meeldib, et täiuslikkus jääb alati käeulatusest kaugemale. Siis on, kuhu edasi minna. Päikeses. Sajus.