Tegu on selles tormituules püsti püsida ja edasi trügida. Silmad on mööda õhku edasi kihutavast mereveest umbes ja kõrvad kohinast kurdid. On sul siis kaaslasi või pole, sel ei ole niikuinii enam mingit tähtsust. Neid ei kuule, ei näe. Meri võtab su siin kaldalgi oma raudsesse rõngashaardesse, mis aina aheneb. Keset seda möllu oled sa korraga surutud iseenda sisse, vangistatud oma sisemisse sügavikku. Pole tema asi, kas see tunne sind ahistab või vaimustab. Selge on vaid üks – on aeg vaadata iseendaga tõtt. Lainete mürin vajutab kindlamast kindlad klapid su kõrvadele. Sisehääl on su kuulmismeelele ainukene võimalus. Ja siis sa kuulad. Sa kuuled. Saad mõndagi teada. Veri peksleb kallaste vahel su sees. Ta on kuum ja ihadest tulvil. Südamesoovid ei anna endast sosinal teada, vaid paiskuvad täie jõuga vastu mõistuse kaldakive. Sa elad! Sina, tulikuum tombuke tormi külmas kaenlas. Läbivettinud, nagu kivid su jalge ees, aga olemas, ja taas kord soovidest pakatav! Tõeliselt elus.