Mul jäi üks lahesopi käär veel käia, et jõuda meie päikeseloojangu kivile, kust see päeva minek kitsa metsaviiru taha üle laia jõesuudme ja üle lahe tervenisti näha on. Olin veidi hiljaks jäänud, nüüd pidi see tulikera juba läinud olema, sest ainult maakera kumeruse tagune värvimäng saab nii intensiivne olla. Aga need mõnikümmend astumata sammu jäävadki vahel tegemata. Selles kohas olen ennegi peatunud, raatsimata lõhkuda seda õrritavat kättesaamatuse, alatiseks saladuseks jäämise illusiooni. Seda nurgatagaseisja kõhedustunnet, kes küll aimab, mis toimub, ent eelistab täie tõega vastamisi seismisest hoiduda. Ma ei nimeta seda lõõma, mis kätte paistab, tulekahjuks, vaid kahjutuleks. Mulle meeldivad vaevutabatavad nüansid keeles – tulekahju teeb palju kahju, aga kahjutules on lisaks sellele veel midagi, millest on kahju kusagil sügaval hingepõhjas. Jälle on üks päev läinud ära…