See on minu kodurand, läbi ja lõhki tuttav, aastakümnetega omaseks saanud. Midagi sellist ei ole ma aga kunagi varem siin näinud. Olen küll läbi vee, moonakott pea kohal, laidudeni kõndinud – teada kohtadest on see enamasti võimalik olnud. Nii et sügav me meri tõesti ei ole. Aga tema põhja olen ma ikka ainult läbi vee näinud ja neid mudaliiva katvaid merepõhjataimi taldadega tundnud. Nüüd korraga olid nad nähtaval, õhtupäikese valgustada ja kuivatada. Nõutus, mis mind merepõhjal kõndides valdas, näis olevat omane kogu sellele uusmaastikule. Sood ja laukaid imiteeriv, teatraalne, maketti meenutav, mitte tegelik… Mingi eimiski. Ebareaalsuse tunne, mis mind sellel õhtul jälitas, oli lausa halvav. Seda võimendas pesitsevate lindude paaniline lend ja kisa. Nende hämming oli tõenäoliselt vägevam kui minu oma. Praegu meenutan ma seda kuutagust vaatepilti kui painavat, halba unenägu – meri tuli me juurde siiski tagasi!