Tõesti on tulel maagiline mõju. Ammugi siis jaanitulel. Miks muidu ei taheta tema süütamishetke maha magada? Miks muidu unustatakse end ainiti leekide liikumist vaatama, kuni viimaks silmadesse palavusest põletikuline tunne tuleb, ja see su vaatemängust viimaks lahti raputab. Miks vahelduvad tulle vaadates kõiksugu fantaasiapildid ja ilmutavad end sulle eneselegi ootamatud mõttesähvatused? Miks tunneme tule ääres erilist rõõmu kallite lähedalolust ja kurbust nende eemalviibimisest? Ning kui jaaniöö rõskus lõpuks meile selja taha hiilib ja külmavärina üle ihu lõdistab, siis pöörame me viimaks näo vastu sini-sinist öötaevast, mida me ju imetlema kogunenud olemegi, ning laseme tulikuumal õhul selja taas kuumaks kütta. Ja keegi, kes su kõrval seisab, ütleb vaiksel häälel – rohkem küll iseendale – et küll see jaaniöö on ikka ilus…