Oh taevas küll, kui võimsana vahel taevas su vaatevälja tükib! Kõndisin õhtu eel ojaäärset luhta pidi. Taevarand muutis juba värvi ja näis tasapisi rahunevat. Ometi oli seda vaibunut ning leebet paistmas ainult kitsas triibuke üle pilliroovälja. Kõik muu tormitses ja kihutas endiselt mu pea kohal. Enamgi veel – kõrgelt vasakult lähenes sünge pilvemürakas, mis omakorda valgevillasele pilvekarjale tuule alla tegi. Kui isegi pilliroog, mis laiutas üle kogu vaatevälja ja oli oma kõrguses kaugelt üle mu pea, selle taeva all nii kribuväikene paistis, mis siis rääkida sellest, kui armetuna tundsin ennast mina. Nii mittekellegina või -millegina, et unustasin enda hulgaks ajaks seisma selle taeva alla. Polnud enam nagu põhjustki edasi minna. Taevakene, milleks küll kõik need minemised ja tulemised, kui võib ainult seista ja olla?