On sõnu, mis kinnistuvad oma mingis ülekantud tähenduses nii kindlalt meie teadvuses, et sellest seosest on raske vabaneda. Eks ole väljend „telgitagused niiditõmbajad” üks nendest. Selle usina niidivedajaga kord ühe päeva lõpul kohtudes muigasin omaette: näe, kui hoolega ise niite veab, aga silmnäo peidab igaks juhuks ikka ära! Tegelikult võlusid mind hoopis ta läbikumavad koivad, mis mõjusid kuivanud roika küljes oma rõõmsate toonidega kui märgid uuest, hoogsast elutegevusest. Võrgustik alles hakatamisjärgus, aga just seetõttu iga niit eraldi jälgitav. Vaevumärgatavad ristniidid juhtlõngu pingestamas ja kaugematest kavatsustest aimu andmas. Kõik kokku mu jaoks aga mitte kehvem kaalutletud lilleseadest, mis pandud ehtima üht juhuslikku ajahetke kõikide möödanikku kihutavate hetkede lõputus jadas. Nii ei kõhklegi ma panemast seda pilti teiste lilleliste hulka.