Kõndisin jaanijärgsel õhtul kõrgesse rohtu kasvanud kodusel rannal. Kõrgem rohi, uus pilliroog eelmise aasta omale juba rinnust saadik, uued lilled õitsemas või hakatamas. Nädalat kolm tagasi olin siin pääsusilmi pildistanud, nüüdseks olid nad sootuks silmapiirilt kadunud. Ometi mäletan juba lapsepõlvest, et neid ka jaanililledeks hüüti… Võib-olla see, et aastad pole vennad, võib-olla aga lihtsalt teised kasvukohad. Seda mõtet mõeldes tundsin korraga nii selgesti pääsusilmade lõhna segamini angervaksade lõhnaga, samas kui viimaste aeg siin rannal veel sugugi käes ei ole. Lõhnaaisting oli nii tugev, et tuulasin pilguga kõrges rohus, uskudes, et leian sealt mõne hilise pääsusilma. Ei, ei olnud. Küllap lõhnasid nii mu mälestused. Koju jõudes sorisin ekraanil oma jaanilillepiltides – raske oli valikut teha, veel raskem on aga nende lõhna teieni tuua.
Ent angervaksa esimese avanenud ladvapunga leidsin tol õhtul kaldarohust siiski! Meelepete ja reaalne aisting olid samasse lõhnakimpu kokku pandud, kinnitades niiviisi aja sujuvat kulgu ning seejuures eitamata tema alatist üksolemist.