Päike ei vali, kelle peale paista... Need oleme meie, narrid, kes valivad vahel välja just selle, kelle peale päikene paistab. Ilusam ju? Säravam, silmatorkavam, erilisem. Jah, ikka nii, et kellel on, sellele antakse... Vähestele sinililledest saab selles tihedas kuusikus päiksekiir osaks. Ometi sinetab sammal rohketest õitest, mis sirutuvad iga päevaga aina kõrgemale päevavalguse suunas. Eks ole seegi ju valgus päikeselt? Elujõu allikas ja olemise tugi. Mis siis sellest, et ei õnnestu elu jooksulgi kiirtevihku päris enese peal tunda. Päike ju tõepoolest ei vali, ta lihtsalt juhtub säratama ühte või teist. Nii on see ka inimeste maailmas. Jätkugu meil siis jaksu ka varjus kesta, ja saatku meid sealjuures teadmine päikese kohalolust igasuguses päevavalguses. Pealegi – tumeda kuusiku alla pääseb tihti vaid viimane, madal ja loojumiseelne päikesekiir! Ja nii ei peaks keegi, mittekeegi kaotama lootust...