Korraga olid nad mu ees kahekesi – üks ümar, karvakestega kaetud, mõnusalt pehme ja kerajas, teine sile ja sirge, peenikesed triibud tema peal seda sihiteadlikku joon-olemist veelgi rõhutamas. Siiski oli neis midagi üsna ühist – nad jaksasid mõlemad kanda valgust. Kanda ning hoida, ja koguni edasi anda. Selles saabunud hämaruses, selles tõsises tumeduses. Õis sättis end päeva käes õige pisut avali, täpselt nii palju, et valgus küll sisse pääseks, aga ometi kohe laiali ei pudeneks. Nii oleks võinud ju juhtuda, kui õis pärani lahti oleks olnud. Nüüd sai valgus rahumeeli lille sees edasi olla, ennast mõnusasti kerra tõmmata ja tasakesi nurruda... Te ei kuule või? Noh, see ongi selline hästi tasahilju nurrumine, ega ta kaugele kostagi. Rohulible aga? Tema näitas päikesele tee kätte, kuidas otsejoones neid peenikesi kollaseid triipusid pidi taevalaotusest maamulda niriseda. Ja näe, päike ei raatsigi seda liulaskmist lõpetada! Öö varsti käes, aga sirinal voolab ikka veel kulda rohujuurte poole... Oli see alles vedamine, et neid kahte kohtasin. Vastu loojangut, vastu ööd.