Ühel päeval ta tuleb. Tuleb mu juurde tagasi, see minu pagenud rõõm. Nurmed on ühtäkki heledust täis, ei mahu sinna ainustki tumedamat laiku! Õis õies kinni, nii et pole kohta, kuhu astuda ja mida mööda kõndidagi. Mis muud, kui võta aga kätte ja lenda! Laperda liblikana nende rõõmuväljade kohal, hinga end õhkkergeks tuulehooks, mis libiseb üle õite, pannes kogu aasa tasa kaasa lainetama. Käes on nurmenukkude aeg! Ei ole rõõmsamat aega meie rohuväljadel. Päikese lõhn seguneb värske rohu ja õite lõhnaga, sa ei jõua ega jõua seda küllalt sisse hingata. Kõik on nii noor, nii tulekul alles... Kask veel hiirekõrvuline ja toominga õiepungad näitavad küll värvi, aga ootavad veel avanemisega päeva või kaks. Ainult et tema on tõesti juba kohal – minu helekollane, värskusest pakatav rõõm.