Ma ei teinud ju mitte midagi, lihtsalt vajutasin päästikule ja kõik. Ometi on keegi selle pildi hoolikalt läbi maalinud, paletil värve seganud, ja neid siis mõtlikult siia ning sinna laiali jaotanud. Keegi on tahtnud, et need soojad värvilaigud paigutuksid just niiviisi. Nii täiuslikult. Sedaviisi segunevalt ja ühtesulavalt. Keegi on maalinud fooni, mis on nagu soe, pehme ase. Ja siis ärkab oma ärapeidetud pungaolekust see sinilill, venitab kaela õieli, sirutab end pikalt ja usaldavalt välja, ja hakkab siis tasapisi avama oma uniseid lauge. Kõiges on veel alles unenägude pehmus ja unistuste usk. Ega me pole ju unustanud oma lapseea ilmausaldavaid tulekuid? Kodu soojust ja igikaitstuse tunnet ema hõlmas? Või oleme? Kui nii, siis on see pilt kellegi teise – mitte minu – tahte läbi tulnud seda kõike meile meelde tuletama. Seda soojust, seda pehmust, seda hoitust... Muidugi ei teinud mina ju midagi. Mitte midagi.