Mõnikord tundub loodus olevat eriliselt vastutulelik. Kuigi ma tajun teda omasoodu olevana ja tean sedagi, et mina talle sugugi korda ei lähe, tuleb siiski ette hetki, mil dialoogi minuga näib alustavat loodus ise. Otsekui oleks ta keegi, kes õigel hetkel sirutab abistava käe. Need lilled siin on minu sünnipäeva lilled. Selle panga serva all, niiskele liivale laotatud tekil istub mu pere. Avab esimesi, turult ostetud hernekaunaliistakuid, endil näpud maasikamahlast punased. Nad ajavad juttu. Mina tuigerdan, fotoaparaat kaelas, nende valvsalt jälgiva pilgu all rannakivide vahel. Minu samm on ebakindel, sest ma ei näe hästi. Meil kõigil on mure. Ma ei saa nautida kaunist vaadet piki randa, mittemiski ei ole fookuses, kõik liigub paigast ära... Aga kui ma ühe silma kinni panen ja läbi objektiivi vaatan, siis ma näen! Korraks ma näen. See õhtukollane pank ja need väikesed kuldsed õied vaatasid mulle sealt ülalt säravi silmi vastu, kui ma pilgu sinisesse taevasse tõstsin. Eks ole see helgeim ja lootusrikkaim kõigist mu piltidest? Kes see oli, kes minuga niiviisi rääkis, kui mitte suur loodus ise...