Kogu rand oli madalaid, maadligi õitsevaid kibuvitsasid täis. Milline pillav ilu, missugune leekiv rõõm! Otsisin püüdlikult nende vahel kohta, kuhu astuda. Sain mitmel korral torgata. Ega see polnudki minust eriti mõistlik nende vahel sedasi tuigerdada. Kõrval, lagedal liivasel rannaribal kõndimise ruumi ju küll! Mind vaevas mingi kummaline otsimise paine. Selline seletamatu, iseendalegi arusaamatu. Ma pidin leidma! Ainult mida, seda ma ei teadnud. Erinevas avanemisstaadiumis täiuslikke õisi vaatas mulle vastu, aga ma läksin aina edasi. Mida madalamale laskus päike, seda rahutumaks ma muutusin. Otsekui oleksin päeva kadumist peljanud. Ja siis – seal ta oli! Veidi sasitud, rahutute, lausa ebaloogiliste varjudega, kibuvitsa roosa õis, mille värvi loojuva päikese küps oranž kohati leekivpunaseks moondas. Ja veel see läbikumav, kikkis, erkroheline tupplehe hakatis! Need tolmukad, kroonlehtedest sirmi varjus! Ja viimaks siis see, mille peale mu süda valjult põksatas, mille järgi ma ta ära tundsingi – vaadake hoolega, tema õielehed on servadest mitmest kohast otsekui kõrvetada saanud... Leegitsemise hind. Tuleb ju tuttav ette?