Küllap ta kusagilt rohu seest oma teekonda alustas. Kusagilt, kus üks võilillepäikene looja oli läinud ja kust seepeale sajad hakkajad seemned tuule tiiviku alla võtsid ja lendu läksid. Et siis ringiratast taas looduses kord kollase lillepäiksena paistma hakata. Juhtus aga nii, et üle punakirju lillepeenra lennates takerdus ta helklevaisse härmaniitidesse. Selles pole hirmsat midagi, küllap mõni tugevam tuulehoog ta sealt viimaks lahti päästab. Ämblikule, peremehele, ta ju huvi ei paku – mingu, kui tahab. Kes aga vaevaks võttis peatuda ja lähemale kummarduda, see olin mina. Mis imeline päikene mu lillepeenral paistab? Õhtu juba käes, aga tema lennutab oma kiiri igasse ilmakaarde ega kavatsegi looja minna! Mis kiireline see küll on ja kust on ta tulnud? Vaatasime teineteisele silma ja saime tuttavaks. Mälestuseks sai koguni pilt tehtud. Ja ongi hea, sest kes teab, kuhu ilmatee ta tänaseks viinud on ja mitmendat põlve ta nüüd juba uut elu elab.