See on hästi ammune pilt, filmile pildistatud. Kui ta tookord töökojast paberil mu kätte jõudis, oli mu hämming suur. Ma ei suutnud uskuda, et nad nii palju läbi paistsid, need lobeeliad. Tundus, et nad on puhutud klaasist, imeõhukesest klaasist. Haprast ja iga hetk purunevast. Olin seemned potti külvanud ja kaua oodanud. Õite tulles riputasin nad koos potiga kaseoksale. Päike paistis läbi kaselehtede ja läbi õielehtede. See oli lihtsalt ilus. Aga et vastu päikest vaadates näeb asjade tõelist olemust, et nad muutuvad läbipaistvaks ning ei saa enam varjata oma haavatavust, seda ma ei aimanud. Nüüd tean, et on valgust, mille käes oleme meiegi varjamatult just need, kes me oleme. Haprast läbipaistvast klaasist ja purunemisohus. Aga me heliseme. Heliseme, nagu heliseb õhuke klaas, kui ta puutub vastu teist omasugust. Sama helinat kuulen siit pildilt.