See kanarbikupuu oli oma juured iidsesse merepõhja vajutanud. Ei kostunud siia enam mingi lainete kohin – nii kaugel oli see paik merest nüüd. Ümber suure ja lageda välja seisid jändrikud männid. Nende ümber õitses kanarbik. Edasi oli vaid tühi liiv, mille peale taimed ei tükkinud. Otsekui peetaks siin pühaks mälestust soolasest veest. Sellepärast see üksik julge edasiastuja, see väikene kanarbikukobar mu enda juurde meelitaski. Istusin ta kõrvale ja jäin sinna kauaks. Kuni lähim madal mänd viskas oma varju nii pikaks, et liiv meiegi juures sinakashalliks sai. Selles toonis aimus kunagist sinist merd. Nüüd oli viimane hetk. Vari ei ulatunud veel õiteni, napilt-napilt jäid need varjupiirist kõrgemale. Aga loojanguvärve oli nendegi sees, mis pani nad eriliselt särama. Selle graatsiliselt kaarduva ja kõrguva oksa ilu oli sõnades edasiandmatu. Oli tõepoolest viimane aeg võtta siit kaasa see pilt.