Jah, nii masendav on seista lauspilvise halli taeva all, oodates asjatult lumeliblikate lendu. Suletuna oma tuju sisse, pagendatuna iseenda pahurusse. Just niiviisi ma konarlikul, kiilasjäisel teel seisingi. Tõrksalt. Jonnakalt. Ei edasi ega tagasi. Mis mõttega ja kuhu? Ma panin end lukku. Aga käänaku taga ootas mind samal ajal üks hõbepilt, millel õitsesid talvised luhalilled. Neil oli hämmastav sarnasus lumehelvestega , ainult nad olid sadu kordi suuremad. Et minusugused tujutud neid märkaksid. Tõesti hea, et ma taipasin liikuma hakata, ja et ma kukkumise kartuses silmad ikka lahti hoidsin! Luku oli keegi väljastpoolt lahti keeranud.