Ka talvisel päikeselisel päeval on selle taevase võluketta maapealne ringiosa ikkagi nii väikene, et tahaksid teda vägisi kauem kinni hoida. Nägin, et juba ta hakkabki loojuma. Ruttu talvepalitu selga ja külmale verandale! Jääkirmes aknale pudenes päikeselt kullateri. Võtsin seda kui kingitust. Tahtsin omaltpoolt midagi vastu anda. Leidsin aknaklaasilt üksiku pisikese jäälillekimbu ja ulatasin ta päikesele. Päike kullatas viivuks jäälille hõbedasi lehti, nende kokkupuude oli korraga silmnähtav. Siin ta on – hetk ühest ammusest talvepäevast.