Ikka saavad suved ükskord läbi. Isegi need suved, millel õiget suve nägu pole nagu olnudki. Siiski oli ta teistmoodi kui sügis või talv või kevad. Need kolm on ootamise ajad. Sügise lõppedes hakkad talve ja lund ootama, talve lõpus igatsed kevadet, ja kevad paiskab endast terve kuhja lootusi ja suveplaane välja. Aga suve lõppu me ju ei oota? Või siis, kuidas keegi. Aga pimeduse poole pole mõnus minna. Vargsi loodame siis vananaistesuve peale, mis veel päevadesse päikest ja soojust tooks. Ometi jõuab kätte päev, mil lillekirjus päiksekuldses kleidis suvi vihmahoogude vahel kaugeneb ja silmist kaob. Tema põgenev samm on nüüd kiire, õhuline kleit ulatub maani ja lehvib tuules. Otsekui hüvastijätuks. Ja vihma triibuline eesriie tõmbub külgedelt keskele kokku ning pilt on siis hoopis teine.