Oo! Kujutage nüüd ette, kuidas sügis väärikalt astub ja lehvitab neid suuri sulgjaid lehvikuid. Aga muidugi, tema jaoks on suvised temperatuurid liig mis liig. Talle näivad isegi napid plussid üleliia olevat, miks muidu ta niisuguseid kauneid lehvikuid metsaalustesse laiali poetab ja kõikjal käepärast hoiab? Ammu on meelest läinud need noor-rohelised, kõverakaelalised ja siugjad moodustised, mis kevadpäevil neis samades paikades meid peatuma ja end imetlema sundisid. Suvistes sügavrohelistes, salapärastes, sageli lausa vööni kõrguvates sõnajalatihnikutes ei olnud midagi sellest mänglevast kergusest ja iselaadi õrnusest, mis on neis sügise sulgjates, diskreetselt ülevärvitud lehvikutes. Jälle on sõnajalad – sõnakad, nagu nad alati on – oma sõna sekka öelnud. Nad lehvitavad meile, ja meie viipame vastu. Sügis on käes.