Suvel palistab seda lahekääru tumeroheline pilliroog, mille selja taga lillatavad põdrakanepipuhmad. See on ilus kooslus. Aga sama ahvatlevad on sellel kiviklibusel rannal, nüüd juba sügiskuldse roo varjus, lillade õite asemel lausa udusulised valkjad taimetipud, millest allapoole näitab lill nüüdseks tumepunaseid värvikaid lehti. Madalas õhtupäikeses saavad need veelgi kirkama tooni, vahel lausa leekpunaseni välja. Ja sellega pole põdrakanepi üllatused sugugi veel lõppenud – hiljem, tihti päris talviseski maastikus, on kuivanud varrel kummalised kaardunud kõverikud märkaja kujutlusvõimet ergutamas. Pealegi, kuhu kõikjale põdrakanep ennast ei asuta! Kraavikallastele, väljadele, raiesmikele, teeveertesse, metsaväludele, saades siiski hakkama ka tühipaljal kiviklibul, ahvatleja, nagu ta on.