Tõepoolest, tuled on süüdatud. Merihumur on võlulambikestega ehitud. Neid jätkub ta tublidele, toekatele lehtedele küll siia, küll sinna. Ja kas pole siis nii, et humurapuhmad meenutavad nüüd kuusetukkasid liivamägisel maastikul? Mõtlen iseenda neil künklikel väljadel hulkuma, nüüd juba hoopis teises mõõtkavas. Taban ööhallil rannaliival loojangutaeva toone. Meri jääb kaugele, kui ma siin puie all kõnnin. Puudel mu kohal on lambikesed ja nende võlus läheb hiiglaslik taevakeha mul meelest. Nii ei märkagi ma ta kadumist silmapiiri taha. Imestan vaid, kes kustutab tulesid puudel? Kes mind äratab unenäost?