Ta on ilus oma jaaniaegses õitsemises, kaunis oma väikeste tagasihoidlike valgete õitega ümber rohekaskollase südame. Merihumur, liivarandade lill. Ometi meeldib mulle temaga kohtuda just sügise hakul – jah, võib-olla enamgi veel kui õitsemisajal. Rannad on siis inimtühjad, aga päikseline päev jaksab ikka veel liiva üles soojendada. Õhtune õhk on jahe, tõmban jaki hõlmad koomale, aga ei saa vastu panna kiusatusele heita kõhuli kruusasele liivale, teha end sama madalukeseks kui merihumur. Nüüd oleme silm silma vastas, ja ma imestan, kui palju kulda ääristab praegu, vastu sügist, ta toekaid, tugevaid lehti. Võib-olla tema mõtleb sedasama hõbeda kohta mu juustes, vastu sügist… Laskuv päike tekitab pikki ja sihvakaid varje ja lisab omalt poolt värvi veel juurde. Õige pea, viimaste päikesekiirte käes, süttivad läikivatel lehetippudel punakad virvatuled. Et neid näha, asutan ennast ümber varjupoolele ja olen sedasi silmitsi mere ja loojanguga. Humurapuhmad on nüüd pigem siluetid ja tunduvad olevat hoopis mini-kuusetukad liivastel küngastel. Tuled, mida ootasin, on pandud põlema. Kohe on öö.