Ma ei mõtle praegu vormidest, mõtlen hoopis vormidest. Need on hiiu keeles angervaksad. Kangesti armastan seda vormide aega. Aga ta on kiire kaduma. Vorm on südasuvine õitseja – ühtäkki on kõik teeveered kreemise vahuga palistatud ja pea lõhnast uimane. Jätkub teda oja veerde ja aasa peale, rannale ja niidule. Küll olen püüdnud teda pildile saada – niiviisi, et kohe oleks! Aga teda on alati nii palju, et pildi jaoks kuidagi ei jätku… See on vormide paradoks: need lihtsad ja õrnad õied on nii pealetükkivad, et nad ei mahu ühegi pildi peale. Katsetad nii ja naa – ei tule välja! Siis mõtled, et proovin homme uuesti. Homne läheb alati millegipärast märkamatult mööda, ja ülehomme on vormide kahupäis juba äraõitsemise pruuni… Veel ei jäta sa jonni ning otsid uut ja paremat kohta, valgust, tausta. Suve süda kaob samal ajal käest ja niiviisi jäädki jälle tühjade kätega. Vormid jäävad vääriliseks pildiks vormimata.