Tihti ei saa hoiduda kiusatusest pildistada madala päikesega, mil punakas-kuldsed toonid segunevad ümbritseva värvimaailmaga ja moodustavad eriskummalisi kombinatsioone. Selles on oma vastupandamatu võlu, selles värvipaleti segadikus. Püüdsin loojuvas päikeses ka põdrakanepit tabada. Teisel katsel ma ei hilinenud, olin õigel ajal kohal ja pildid on endale meeltmööda. Aga kui päike oli metsa taha kadunud ja varjualale ta kumagi enam ei paistnud, sai põdrakanep end äkki oma tõelises iseolemises tõestada. Tema võrratu lilla värvitriip tumesünge metsa foonil võidutses ja tungis mu meeltesse enneolematu jõuga. Nüüd oli ta tõeline, nüüd oli ta tema ise.