Ikka on nii, et kui miski käest läinud on, tulevad asemele mälestused. Tulevad nagu hetke pärisperemehed. Meie meeled on nüüd korraga ergud, nad võtavad tagantjärgi vastu sedagi, mis tookord vaateväljast eemale jäi. Sai ju koondatud kogu tähelepanu nähtavale, nägemismeelega vastuvõetavale. Paigutus, taust, värv, piirjooned – õite eneste varjundirohketest nüanssidest rääkimata. Nüüd aga ründavad mind korraga teisedki tajud. Nurmenukk lõhnab värske kevadise rohuga võidu. Lindude koor on lausa kõrvulukustav, olgugi et päike juba laskub. Putukaid tiirutab ümber minu; rohi, millel kõhutan, on juba õhtuselt rõske; kerged tuulehood keerutavad juukseid laubale… Pildil on korraga uued mõõtmed, mitme meelega tajutavad. Kas mitte sellesama pärast pole mälestustel üldse me üle nii suur mõjuvõim?