Päev oli olnud pahur ja tormine, meresõit Naissaarele närvekõditav. Läks vihmale. Hallis sajus olid rannarooside õied tujutult norus, ometi oli nende kirgas värv vihma käeski märgatav. Oli kahju, et polnud paremat ilma. Siiski oli sellel saarel imehetki varuks meilegi. Hilisel õhtutunnil järeletulevat paati oodates hakkas ühtlaselt tinahall taevalagi lagunema. Siit-sealt välgatas juba sinistki. Korraga oli Tallinn silmapiiril selgesti nähtav ja õrnkollane. Meile, kes me ikka veel halli õhtu võimuses olime, tundus see vaatepilt seal teispool ühtaegu lummav ja ebareaalne. Ja hetke ta kõigest kestiski. Ent mõned minutid hiljem randus päike siinsamas, otse me eneste juures! Küll siis läks korraga kiireks. Ahmisin nii pilgu kui kaameraga seda äkitselt pärani paiskunud ilu. Ja õigesti tegin, sest oli seegi aeg lühike. Oli otsekui vali, võidukas hõise, mis korraks vaid üle ranna kajas ning end maksa pani. Värvipillerkaar, mis lõpetas päeva.