Uks polnud lihtsalt lahti tehtud ja lahti jäetud, polnud ka mitte pärani lahti lükatud – uks oli hoopis eest ära võetud. Nii ta seal seisis, hiirvaikselt ja ootel. See tunne, et ootel, tuleb täielikust paigalolekust, liikumatusest. Niisugusele seisundile peab ju ikka midagi järgnema, see ei või kesta lõpmatult. Mille ootel siis? Kas tõesti minu? Laskusin, ja me olime vastakuti. Kogu õie sisemus paistis mulle kätte. Vaatasime tõtt. Meil oli aega kuni esimese tuulehooni. Tundus, et palju aega. Süvenesin. Poolvalmis seemneid kandev küpsev kupar oli teadlik oma üllast missioonist. Tolmukad, liigutavalt tähtsad, ümbritsesid teda endise andumuse ja vaimustusega. Kroonlehed – kui see üks, langenu, välja arvata – õhkasid endast ikka veel puhkemise mitmevärvilist rõõmu. Ja siis tuli tuul. Meie aeg sai täis. Tuli välja, et aega ei olnudki palju. Aega oli vähe.