Kui ma ei teaks, mida ma pildistasin, siis ei usuks ma, kui mulle seda öeldaks. Mäletan oma hämmeldust juba siis, pilti tehes. Olin avastanud enda jaoks imeliselt õrna ja üllatavalt nüansirohke võluilma. Kroonlehtede habras ja peaaegu läbipaistev olek, mis samas ei takista neil kausina kooldumast ning valguse varjumänguga kaasa minemast. Õiesüdamete hajameelne, veidi hajevil olek, nende naiselik, puudutamatagi tajutav pehmus, ning kõige selle üle tolmukatäppide peadpööritav õhin ja omamoodi hell innukus. Eriti uskumatu on see praegu, mil selle õhulise viljumisrituaali jõuline saak raskete kobaratena puude oksi looka kallutab. Marjade värvis pole veel täisküpsust, aga see muutub nüüd lausa tundide, mitte päevadega. Mulle meeldib see aeg, kui need viljad alles koguvad värvi. Kui nendes on suviste loojangute sooja hõõguvat oranži. Küll trotslik veretamine tuleb omal ajal. Keset koltuvat, raaguvat sügist. Tuleb pihlakamarjade aeg.