Kuni lepad lepikus alles lehtesid virgutasid, võidutsesid leppade vahel õitest kohevad toomepuud. Lepik oli lahe ja õhku täis, päike pääses, kuhu iganes ihkas, ning toomingalõhn pani pea pöörlema. Ööbikud ei läbenud päevitigi vaikida, öödest siis rääkimata. Kevad oli käes, oli tõepoolest käes! Ja kui siis pilv kirglikele ja janustele mõned piisad veel nestet puistas, näis õnn siinsamas olevat ja ootavat. Ometi on imelik, et just ilu oma täiuses võib südamesse valusa igatsuse tuua. Ja kummalise rahulolematuse tunde, millega midagi peale ei oska hakata. Ära minna ei raatsi ja jääda ei jaksa… Kui nüüd järele mõelda, siis vist see see õige kevade tunne minu jaoks ongi.