Alles see oli, kui kulupruun maa ei ilmutanud ainsatki silmatorkavat elumärki. Oma sinilillekohti teades käisin kummargil ja sobrasin mulluse rohu ja kuivanud lehtede sees. Kuni viimaks pisike varretu pungahakatis mulle vastu vaatas! Ometi vaevalt nädala möödudes sirutasid nad oma peenikesi kaelu kulu alt juba täiesti omal jõul välja. Ja siis – veel mõni päev, ja lillelaike juba siin ja seal sinetamas, õied avali päikese poole. Viimaks jõudis kord ka kuusikualuste samblasilmadeni. Nemad avanevad viimastena. Kõrge kevadise päikeseringiga ei jõua kiired kohakuti lapatud tihedatest kuuseokstest läbi. Nii näevad nemad ainult madalat tõusu- või loojangupäikest, ning sedagi vaid mõne loetud minuti. Kas pole liigutav see püüdlik sirutus kaduva päevahelgi poole? Osa õielehti juba varjus, aga päikesepüüdja-lible tundub olevat end lausa pikemaks venitanud, et võtta seda viimast… Need sinisilmad rohelisel kuuskedealusel samblal on mu lemmikud – tulevad küll hiljem, aga kestavad seal varjus see-eest kauem. Otsekui tahaks nemadki oma päikesekoguse kindlasti kätte saada. Olgu või piiskhaaval ja püüdliku sirutuse hinnaga.