See on tulbi alles avanema hakkava õielehe väline külg. Uskumatu looduse meistriteos. Lõputu värvirohkus, imekspandav ruumilisus, keerete-kroogete fantaasiamäng – ei jaksanud seda üksi imetleda, see lausa kutsus end jäädvustama, et seda sel kombel veel kellegagi jagada saaks. Ja kui ka õhtupäike minuga kampa tuli, ei jäänudki mul muud üle, kui paariks tunniks end sootuks tulbiõite lummusesse kaotada. Kuni viimaks päike loojunud ja värvivarjundid end hämaruse hõlma ära peitnud olid. Arvasin, et järgmine päev üllatab mind nende keerukroogete avanedes uue imelise vaatemänguga. Aga jahmatusega avastasin, et olin tabanud nende õite ilu tipphetke – nendele polnudki määratud end pärani lahti lüüa, see saladuslik krookeline poolavatus oligi nende puhkenud olek! Veelkord sain kinnitust varemkogetule, et nautida tuleb osata käesolevat hetke, mitte viibida mälestustes või uneleda tulevikust. Värvid tuhmusid tasapisi ja õis väsis. Hoian endas nüüd tarkust mitte ihata mõistatuslikule poolavatusele järge – see lihtsalt polegi kõigile omane. On nagu on.