Valgusel on tõepoolest võlujõud. Et ainult valguses saame me vaadata, saame me näha, see niikuinii. See on kõige algus. Aga imesid lisandub üha, tuleb muudkui juurde. Ja nad on kordumatud, alati ootamatud, üllatavad. Valgus muutub iga hetk, iga silmapilk. Aga nagu sellest poleks veel küllalt, muutub muutuvas valguses ka kõik muu. Meeleolust ma ei räägigi. Valgus segab värve, paigutab neid ümber, loob lausa ennenägematuid kombinatsioone, toob esile selliseid toone, milliste olemasolust meil varem aimugi polnud. Vähemasti mitte seal, kuhu nad nüüd ootamatult ilmuvad. Nagu selle äsjapuhkenud toomingakobaragagi. Nägin, et ta päevaga lahti oli löönud, ja kavatsesin uudistama minna. Jäin aga äraarvamatult pikaks ajaks. Sest ikka-jälle ilmutas valgus mulle üha uusi ja uusi nüansse. Tema tempoga oli peaaegu võimatu kaamerat hoides sammu pidada. Ja kui siis kerge kevadine vihmasabin valgusega kampa lõi, polnud mu imestusel piiri – kust said lumivalged toomehelbed endasse nii palju hõrku lõheroosat, kevadrohelise õrnust ja kaugete igatsuste sinakat udu? Valguse võlutud värvid. Ja vaatama võlutud mina.