Tahaksin vaadata otse su südamesse. Mõnel mõistatuslikul hetkel. Hetkel, mis pillutab ühekorraga tohutu hulga küsimärke öösinisesse õhku, kus need siis sädemetena pimedusse kaovad, nagu poleks neid kunagi olemas olnud... Või siis mõnel väga erilisel hetkel. Meie mõlema jaoks erilisel. Et teada saada, kui erinevalt eriline see hetk meie jaoks üleüldse olla saab? Kui saab. Ja siis veel mõnel väga tavalisel, mittemidagiütleval, lõpmatut aega kestvat näival hetkel, mil midagi nagu ei toimukski, aga kunagi hiljem tuleb välja, et just sel ajal muutus meis miski... Muutus pöördumatult. Siia või sinna, see ehk ei olegi praegu niiviisi küsides tähtis. Lihtsalt see, et kuidagi uskumatu on, et kõik see toimus nii argisel, näiliselt nii tühisel, üldse mitte olulisel hetkel. Tahaksin keerata aja tagasi ja näha otse su südamesse. Et selgust saada.
Need siin on kaks kõrvuti kasvavat mooni. Kas koos kasvada, ning siis keerduda, väänduda, tõusta kõrgemale ja laskuda taas ettevaatlikult tagasi alla, äsja avanenud õie kroonlehtede servani, kas see ongi teadasaamise tee? Võimalus vaadata kaaslase südamesse? Aru saada kõigest.