Meie jõeke, mis suvel tihti üsna armetuks nireks kahaneb, laiutab ja sirutab ennast praegu kaugelt üle oma valduste. Ei pääse ma piki kallast kõrgete kummikutegagi kõndima. Taandun kuulekalt leppade vahele. Aga nendelgi kõigil jalad vees. Pealegi on sügistormid neid kõvasti räsinud, oksad risti ja põiki mul ees. Jalad takerduvad ühtelugu oksarägusse ja vajuvad samas sügavale pori sisse. Kui kauemaks peatuda, siis koguni nii sügavale, et on tükk tegemist jalga koos kummikuga kätte saada – enne tuleb jalg kummikust, kui jalanõu mudast. Tuge ei leia kusagilt, lepavõsa on raagsena habras. Kui kukkuma hakates lähimast oksast kinni haaran, murdub seegi. Nii pean pingsalt jalge ette vaatama, enne kui järgmise sammu astun. Aga see, mida maas näen, viib viimasegi tahtmise siit kuhugi minna. Pole sügisesi lepalehti kunagi teabmis värvikirevaks pidanud, nüüd aga leian perforeeritud lehtedest vaiba, millel on uskumatult palju pruuni ja rohelise eri varjundeid. Sekka mõni tuule kantud „muulanegi”. Jah, lapsepõlves sai lepalehtede eest mängukaaslastelt kõiksugu värki ostetud. Nüüd ei raatsiks neist ühtegi ära anda...