Seal ta siis oli – ei ühtegi õieliblet enam. Ta sinka-vonkaline peenike vars oli kasvanud vääneldes küll siiapoole, küll sinnapoole, ikka päikese järele püüeldes. Nüüd oli see kõik läbi. Ainult poolvalmis kupar vihmade ja tuulte käes, ei tea, kas jõuabki küpsenuks saada. Niisugune kurblik vaatepilt. Tegin teda silmitsedes ta ümber kummalisi tiire. Korraga jäi ta mu vaatevälja koos kõrval ilutseva täisõies mooniga. Kas ei saa ma midagi naabri uhkusest sellele nukrakesele anda? Tema vars oli ju keerdunud ja kaugenes-lähenes, naabermooni õielehti kippus omakorda lehvitama tuul… Tore ta ju oli, see lehvimine, aga katsu nad koos pildile saada! Ja veel nii, et lehvija lehvima jääks ja paljas moonivars kupraga päris udukogu ei oleks. Oh seda praagi hulka, mis ma nüüd tootsin. See see on, kui tahad kedagi võõraste sulgedega ehtida! Võib-olla tõesti, et nii ei tohikski. Ometi vaatas ta mulle nüüd pildi pealt palju rõõmsamana vastu. Roheline ja punane olid kui teineteise jaoks loodud, ning jäägugi nad nüüd niiviisi kirjama mu pildikodu lillepeenraid. Rõõmuks mulle ja teile, kes te siia külla juhtute.